Virgus ta videvikus  „rkas aovalges  Sìndides soerdiks  Suveks ning talveks    Virgus ta veres mul  Keerdudes kosmoseks  Låi ta nii ennast  Loodule lisaks    Såi ta sind sågedaks silmist  Såi ta sul sìdame seest  Våi v¤¤rdusid veretææst  Mida m¤letab metsik (Manatark meenutab)    Kes kìll kuulaks  Selgust tooks Kui mitte tema (meie)    Kes kìll kuulaks me roosteitku  Hììdu hingest  Teaks me tundeid  Måistaks meeli  Kui mitte  œrgolev ìks